Marko Kaasik: kas Ida-Ukraina autonoomia on kapitulatsioon?

Marko Kaasik on erakonna aseesimees ja välissuhtluse eest vastutav juhatuse liige.

Artikkel ilmus 7.10.2019 Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6795580/marko-kaasik-kas-ida-ukraina-autonoomia-on-kapitulatsioon

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kiitis heaks nõndanimetatud Steinmeieri mudeli: korraldada okupeeritud Donetski ja Luganski piirkonnas kohalikud valimised ja juhul kui välisvaatlejad valimised ausateks tunnistavad, anda piirkonnale autonoomia. Vladimir Putin on jõudnud juba selle otsuse üle heameelt väljendada, millest omakorda saab mustvalge maailmapildi alusel teha järelduse, et mudel on Ukrainale kahjulik, vaat et allaandmine.

Oma otsust kommenteerides avaldas Zelenskõi imestust selle üle, et inimesed lahendavad ikka veel tülisid üksteist tappes. Seda mõtteavaldust on kerge pidada poliitiliseks naiivsuseks, aga imestamiselt tegudele minnes on mingi võimalus saavutada läbimurre. Tõsi on, et inimeste tapmist ei saa lõpetada, tehes terrorirežiimile järeleandmisi, mida viimane tõlgendab nõrkusena ja vastab veel suurema vägivallaga. Teise maailmasõja vallapäästmise valus kogemus on kinnistanud mõtte riikide territoriaalsest terviklikkusest kui ühest rahu tagatisest, kuid selle kõrval arvestatakse rahvusvahelistes suhetes liiga vähe rahvaste ja üldisemalt end mingi territooriumiga seostavate inimrühmade enesemääramisega.

Leidub positiivne näide kuuluvuskonflikti lahendamisest meile õige lähedal. Umbes sada aastat tagasi, peale Soome iseseisvumist Vene impeeriumi lagunemisel okupeeris Rootsi lühikeseks ajaks rahu tagamise ettekäändel Ahvenamaa saared ja nõudis sealse rootsikeelse elanikkonna toel saari endale. Soome ei andnud järele ja Rahvasteliidu vahendusel sõlmiti kokkulepe, mis oli üks väheseid tolle ÜRO eelkäija edulugusid: saared jäid Soomele, aga said siiani kehtiva ulatusliku autonoomia, säilitades ka rootsi keele ametliku keelena. Rahulike põhjamaalaste vahel küll verevalamiseks ei läinud, mis tegi kokkuleppe saavutamise lihtsamaks.

Pöörakem tähelepanu Ida-Ukraina reguleerimiskava tingimustele: esiteks, antakse autonoomia Ukraina koosseisus, mitte ei loovutata territooriumit ja teiseks, seda tehakse üksnes siis, kui Euroopa vaatlejad valimised heakskiidavad. Kas vabad valimised on utoopia? Praeguses olukorras võibolla enam mitte. President Putin on selges kitsikuses: riigi majandus käib alla, võimekad inimesed lahkuvad maalt, protestid Moskvas ei näita vaibumise märke. Sõjalise kohaloleku lõpetamine ühes ootamatult keeruliseks osutunud pingekoldes võimaldaks kulusid kokku hoida. Kui lahkumise asjaolud on niisugused, mida saabpresidendi poolehoidjatele oma rahva hulgasserveerida võiduna, siis on tema positsioonilt vaadates hundid söönud ja lambad terved.

Ukraina eelmine president Porošenko kasutas vene ohtu ära oma võimu kindlustamiseks ja rahva tähelepanu kõrvalejuhtimiseks korruptsioonilt. See ei läinud läbi. Viimase aasta jooksul toimunud muutused riigi valitsemises on sisuliselt juba kolmas revolutsioon iseseisvas Ukrainas, kuid seekord teostatud ilma vägivallata ja isegi vägivalla ähvarduseta, otsast lõpuni esindusdemokraatia vahenditega. See näitab poliitilise kultuuri ja rahva teadlikkuse kiiret tõusu. Ukraina on oma avatuses jõudnud lähedale Euroopa Liidu riikidele, kuid ületab neiddünaamilisuses, sarnanedes ehk mõnevõrra Lõuna-Ameerika noorte demokraatiatega.

Euroopa Liitu kuuludes oleks Ukraina rahvaarvult kuues Hispaania järel ja Poola ees ning pindalalt suurim riik napilt Prantsusmaa ees. See positsioon ei sobi etturi rolliga USA-Vene-Euroopa mängus. On lühikese aja küsimus, millal Ukraina kehtestab end iseseisva suurriigina ja rahvana, kes teostab oma visiooni tänapäeva maailmas. President Zelenskõija Ülemraada julged sammud annavad lootust, et see visioon on inimkeskne ja rahumeelne.

Marko Kaasik Roheliste üldkoosolekul 27.04.2019 MTÜ Mondo ruumides
Foto autor: Laila Kaasik

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: