Kaspar Kurve: empaatia peab laienema enamale kui vaid inimõigused

Abielureferendum on lõhestanud meie ühiskonna. Kui mitu korda olete teie viimase kuu jooksul sellist mõtet ühel või teisel moel kuulnud? See lõhe on aga loomulik ja paratamatu, sest küsimus pole ju pelgalt LGBT kogukonna õigustes, vaid üldisel väärtussuunal, mille teelahkmel me ühiskonna ning riigina täna seisame. Poola või Soome – selles on (lihtsustatult) küsimus.

Arusaamatu pole aga mitte lõhe isikuvabaduste küsimuses, vaid lõhe ning debati puudumine senise sotsiaalmajandusliku kursi üle. 30 aastat oleme me viljelenud neoliberaalset parempoolset majanduspoliitikat, mida on eest vedanud eelkõige Reformierakond ja Isamaa. 

Viie rikkaima riigi hulka jõudmisest oleme me sama kaugel kui Andrus Ansip 100 meetri maailmarekordist. Küll aga oleme me suutnud jõuda TOP 5 järgnevates kategooriates: majanduslik ebavõrdsus, suhtelises vaesuses elavate inimeste arv, pensionäride vaesusrisk, sooline palgalõhe, kulutused sotsiaalsele kaitsele, CO2 emiteerimine jpm.

Mitte paratamatus, vaid seniste valikute küsimus

See kõik on ei rohkem ega vähem kui sotsiaalmajanduslik katastroof, millele ei ole õigustust. See ei ole paratamatus, vaid seniste valikute küsimus. Eesti on siinkohal absoluutne anomaalia, selliseid kahetsusväärseid numbreid pole mitte ühelgi teisel riigil terves Euroopa Liidus ette näidata. Me ei ole edukas riik, isegi enam mitte Ida-Euroopa kontekstis. Tänaseks on terve armee endiseid sotsialismimaid, millest end alati paremateks oleme pidanud, meist mööda kihutanud.

Mida siis teha? Meie majanduspoliitika peab muutuma inimkesksemaks – meil on liiga palju kaotajaid. Jah, loosungid nagu “õhuke riik” ja “iga mees on oma õnne sepp, võta end kokku ja lihtsalt tee” kõlavad ilusti, aga reaalsuses on tegu sisutühjade hüüetega. Me kõik oleme erinevad – meie eeldused on erinevad ning meie soovid on erinevad. Kõik eestlased ei pea olema ettevõtjad ega tahtma selleks saada, küll aga peab riik tagame elementaarse sotsiaalmajandusliku kaitse ka neile, kes täna ühel või teisel põhjusel meie “edurongist” maha on jäänud.

Kas me ikka kujutame ette, mida tähendab elada vähemaga kui 560 eurot kuus (sellest lähevad maha veel üür ja kommunaalarved)? Iga neljas eestlane kujutab, sest see on nende jaoks igapäevane reaalsus. Kas me ikka adume, mida tähendab fakt, et puuetega inimeste toetused on Eestis Euroopa teiste riikidega võrreldes pehmelt öeldes marginaalsed? Kas me ikka mõistame seda, et kurb statistika, mille järgi iga teine meie pensionäridest elab vaesusriskis, on otsene senise poliitika tulem?

Ebaõiglusega ei saa ega tohigi leppida

Miks me selle kõigega lepime justkui tegu oleks paratamatu lõivuga, mida me peame maksma, et läänemaailma kuuluda on müstika. Me ei peaks ega tohiks seda aktsepteerida. Meie kulutused sotsiaalsele kaitsele on Euroopa Liidu üks väiksemaid. Kui keskmine Euroopa Liidu riigi sotsiaalkaitse osakaal on SKP’st 18,6%, siis Eestis on see 13% – võrdluseks Soomes on see number 24%. Kui keskmiselt eraldatakse puude- ning haigustoetusteks Euroopas 2,7% SKP’st, siis Eesti puhul on see number kolmandiku võrra väiksem. Rääkimata pensionidest – Euroopa Liidu keskmine on 10,1%, meil kõigest 6,7%!

Me vajame maksusüsteemis muudatusi, kui me eelnevat ebaõiglaseks peame. Või arvab tõsimeeli keegi, et praegune olukord on mingigi nurga alt õigustatud? Ehkki maksureforme tuleb teha mitmeid, on üks tänane aspekt Eesti maksupoliitikas justkui elevant toas, millest ei ole enam võimalik mööda vaadata – see on meie parempoolsete püha lehm ehk ühetaoline tulumaksusüsteem, mille PR on olnud nii võimas, et paljud eestlased usuvad tõsimeeli, et tegu on justkui millegi erakordselt progressiivse ja fenomenaalsega. Raske on siinkohal tõest kaugemal olla.

Astmelist tulumaksu peetakse Eestis mingisuguseks vasakradikaalseks ideeks. Olgu siis tõe huvides ära toodud fakt, et sisuliselt kogu muu maailm on vasakradikaalne. Ühetaoline tulumaksusüsteem kehtib Euroopa Liidus peale Eesti ainsana veel Ungaris ja see on kõik! Maailmas on selliseid riike ja piirkondi (kas tunnustatud või tunnustamata) umbes 20 veel, need hõlmavad tublisid sotsiaalselt edasijõudnuid nagu Venemaa, Ukraina, Rwanda, Transnistria, Abhaasia, Ida-Timor, Mongoolia…saate aru küll. Mitte kuskil isegi ei arutata, et äkki peaks tulumaksu ühetaoliseks tegema, mitte ükski riik ei sea Eestit eeskujuks. Täiesti sõgedad ja lollakad, eksole?Ma ei näe, et ükski erakond oleks sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse vähendamise endale prioriteediks seadnud, veelgi enam, sellest isegi ei räägita. Aga selleteemalist debatti on täna vaja rohkem kui kunagi varem. Me ei pea jalgratast leiutama, me peame lihtsalt tunnistama, et teised riigid on asju teinud paremini ning nende kogemustest õppima.

Empaatia on oluline mitte ainult inimõigusi ja isikuvabadusi puudutavates küsimustes, vaid palju laiemalt. Sa ei pea kuuluma LGBT kogukonda, et toetada abieluvõrdsust, sa ei pea olema naine, et seista vastu soolisele palgalõhele, sa ei pea olema puuetega inimene mõistmaks antud sektori skandaalset alarahastatust, sa ei pea kuuluma nende 25% eestlaste hulka, kes elavad suhtelises vaesuses (vähemaga kui 560 eurot kuus), et mõista hukka meie senine sotsiaalmajanduslik kurss. See on väärtushinnangute küsimus, kahjuks on need väärtushinnangud meie riigis juba tükk aega paigast ära. On aeg seda muuta, Eesti vajab ning väärib seda!

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: