Marti Soosaar: Kas tervist tuleks hoida või kindlustada?

Kindlustusfirmad on väitnud, kindlas kõneviisis, et tööandjad eelistavad viimasel ajal ravikindlustust tervise- ja sporditoetusele. Mingil põhjusel neid kahte vastandades jääb mulje, et kindlustamine on millegi poolest parem kui tervise eest igapäevaselt hoolt kandmine. Härrased, hoidke siiski korraks hobuseid.

Kujutame ette teistsugust lugu, mis räägib töökeskkonnast ettevõttes. „Meie firmas on tulekustutid iga nurga peal. Viimasel ajal üleüldse eelistame ettevõttega panustamist tulekahjude kustutamisse, mitte ehitamisesse või remonti. Kuna meie firmas on iga töötajal kolm tulekustutit käeulatuses ja põlemiskahjud on meil minimaalsed, siis kontoris remonti tegema ei pea.“ Tundub absurdne, kas pole?

Tulekustuti on tulekahju korral hindamatu abimees nagu ravikindlustus tõsisema tervisemure korral, aga tulekustutitega siiski maja ei ehita ja vaid ravikindlustuse pakkumisega töötajat tervena ei hoia. Need lihtsalt on täiesti erinevad asjad ja mõlemasse tuleb panustada oma jagu. [..]

Loe edasi klikates artikli pealkirjal.

Read more

Aleksander Laane: Kaasaegse inimese mõõdupuu on roheline

Aleksander Laane kirjutab vastuses Kaul Nurme arvamusloole “Roheliste eduvõimalusi takistab punasus”, et sellest leiab üsna tuttavlikke eelarvamusi ja visalt levitatavaid müüte, millel Eestimaa Rohelistega mingit pistmist pole.

Nüüdseks aegunud parem-vasak skaala võeti kasutusse Prantsuse revolutsiooni ajal aastal 1789. Siis mõeldi vasakpoolsete all isikuvabaduste ja vaba ettevõtluse pooldajaid (tänapäeva mõistes liberaale) ja parempoolsete all aadliprivileegide hoidjaid (konservatiive).

19. sajandi lõpupoole lisandus politikasse sotsiaalne mõõde ja siis hakati vasakule paigutama töölisliikumisi, millest kasvasid välja kommunistid, sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid. Juba sellega sai parem-vasak skaala hägustatud, sest kommunistide ülipiirav suhtumine isikuvabadustesse sarnaneb äärmuskonservatiivide omaga – selles küsimuses said skaala otsad kokku.

Õieti on juba sellest ajast Lääne poliitikas kaks põhimõõdet: üks on suhtumine omandiküsimusse (eraomand ja igaühele oma versus ühiskondlik omand ja ümberjagamine) ja teine isikuvabaduste soosimise või piiramise mõõde.

Ühele skaalale paigutajad loevad vasakpoolseteks ümberjagamist ja sallivust pooldavaid poliitikuid ja parempoolseks vastupidiseid, kuid see käsitlus kubiseb vastuoludest.

Loe edasi klikates arikli pealkirjal.

Read more
Translate »