Kestlikkus

Viimastel aastatel on meie põldudel kõrgema saagikuse ihaluses tunduvalt suurenenud agrokemikaalide kasutus. Ent arvestades agroklimaatilisi tingimusi pole see samavõrra kaasa toonud saagi tõusu. Domineerimas on esmasele kasusaamisele orienteeritud väikese arvu nn kassakultuuridega üha intensiivistuv  tootmisviis, kus kemikaalide surve loodusele aina süveneb.   Viie aastaga on taimekaitsevahendite ehk pestitsiidide kasutus peaaegu kahekordistunud, ulatudes 461 tonnilt 834 tonnini.  Sellest valdava osa moodustavad umbrohutõrjevahendid ehk herbitsiidid(72%), milles  võimutsevad  glüfosaadil põhinevad vahendid.  Taimehaiguste tõrjevahendite ehk fungitsiidide osakaal  on tõusnud   üle kahe korra, millest eriti  on kasvanud  tebukonasoolil (1,5 korda) ja boskaliidil (2,8 korda) põhinevate preparaatide kasutus. Putuka tõrjevahendite ehk insektitsiidide hulgas on kõige enam – üle kolme korra (3,4) kasvanud putukatele eriti ohtliku neonikotinoidi – tiaklopriidi  tarbimine.

 Iga pestitsiidi rühm on küll suunatud  kindlate organismide hävitamiseks, kuid paraku töötlustel jääb jääke  nii mulda, vette kui  toodetesse, mõjutades sealjuures  paljusid  mitte sihtorganisme ja keskkonna kvaliteeti ning talitlusi.

 Mullaseire näitab tavatootmise põllumuldade proovides  keskmiselt üle nelja erineva pestitsiidi jäägi korraga  ning enimkasutatavaid toimeaineid (glüfosaat, tebukonasool jt) ikka suuremas koguses kui teisi.  Enamkasutust leidnud pestitsiidide toimeained esinevad mullas koos juba rea varasemalt keelustatud toimeainetega (DDT, trifluraliin, klotianidiin  jt).  Mullas on ka seemnete  puhtimiseks kasutatud vahendite jäägid eemaldamaks juba eos võimalikke kahjustajaid. 

Loe edasi klikates artikli pealkirjal või pildil