Aleksander Laane: Sotsiaalministeeriumi mäng pensionäride ja haigetega

Aleksander Laane on erakonna volikogu esimees ja programmijuht.

Artikkel ilmus 06.10.2019 Eesti Päevalehes: link.

Paljud Eesti inimesed on üha suureneva hämminguga jälginud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas toimuvat, kus tüüri juures on noor Keskerakonna poliittehnoloog Tanel Kiik. Üle päeva ilmuvad uudised, et miski sotsiaalvaldkonnas käriseb või leebemal juhul lihtsalt ei edene. Erinevaid teemasid on muidugi rohkem, kuid seoses eelarvekavaga räägiks täna lühidalt ära kolm olulist teemat, mis viimasel ajal on ebameeldivalt esiplaanil: pensionikriis, perearstikriis ja apteegikriis.  Soovimatusest tubakakahjusid vähendada olen pikemalt kirjutanud varemgi. 

Püüd uksest välja menetleda

Ministeeriumi ametnikud püüavad ilmselt probleeme oma töölaualt eemale menetleda, nagu õiguskantsler Ülle Madise oma ettekandes Riigikogule märkis ja noor minister nähtavasti ei suuda tajuda isiklikku vastutust murekohtade lahendamisel. Digiregistratuuri käivitumise juures olemise eest võiks saada siiski 0,2 plusspunkti ja maailma vähideklaratsiooni allkirjastamise eest järjekorras 117. riigina terve punkti – reformikad ei teinud sedagi.

Alustagem kõige värskemast “üllatusest”, mis valdkonda süüvinud inimesele kindlasti üllatus pole. Mõned päevad tagasi kuulsime minister Kiige suust talle omasel reipal toonil, et järgmisel aastal ootab meie pensionäre hea uudis: erakorraline pensionitõus … seitse eurot. Pidi lubaduste järgi olema enam kui 10 korda suurem. Rääkimata jäeti, et kui pension tõuseb üle 500 euro, mis on maksuvaba tulu määr, tuleb inimestel riigile tasuda tulumaksu.

Seega on tegelik erakorraline pensionitõus paljudel juhtudel veelgi väiksem kui seitse eurot – seega suisa olematu. Arvestades, et Eesti pensionäride sissetulekud on Euroopa Liidu viimaste hulgas mitmete parameetrite järgi (kulude protsent SKT-st, pensionäride vaesusriski määr, teoreetiline netoasendusmäär jne) ja Keskerakonna valimislubadused pensionite tõusu osas olid väga jõulised, siis tulemus mõjub pehmelt öeldes piinlikult. Mõni küünik võib seda nimetada suisa pensionäride lollitamiseks.

Tõstke või maksuvaba miinimumi

Riigil oleks aeg aru saada, et ka meie pensionäridel on õigus inimväärsele sissetulekule ning ebamoraalne on neid õrritada katteta lubadustega või mõneeurose pensionitõusuga, et linnuke kirja saaks. Ja kui pensioni lisamiseks raha leida ei taha, siis võiks otsimis-näitemängu ära jätta ja kasvõi maksuvaba miinimumi tõsta. 

Teine teema on esmatasandi tervishoiu auk. Eesti üks tuntumaid perearste Karmen Joller ütles hiljaaegu ajakirjanduses otsesõnu välja, et Eesti perearstisüsteemis on kriis – perearste ei jätku. Näiteks on vanematele perearstidele praktiliselt võimatu leida asendajaid. See aga tähendab, et üha kasvav hulk inimesi jääb ilma esmatasandi arstiabita ning eriarstide järjekorrad pikenevad veelgi, rääkimata EMO koormuse kasvust.

Mida see kõik kaasa toob ja mis see maksma läheb nii tervishoiu eelarvele kui ka rahva tervisele pikemas plaanis, näib kõige vähem huvitavat Sotsiaalministeeriumi, mis ometi on kutsutud ja seatud rahva tervise ja haigete eest seisma. Meil on täna 20 000 inimest perearstita. Lähima poole aasta jooksul on vaja teadmata kust leida perearst 20-le nimistule. Lisaks on 57 perearsti üle 70 aasta vanad ning nende nimistutes on kokku rohkem kui 88 000 inimest. Mis saab siis, kui nende perearst terviseprobleemide tõttu töölt lahkub, ei tea keegi. Kokku on pensioniealisi perearste aga 226, kelle nimistutes on kokku 319 504 inimest.

Miks ei juhi ministeerium debatti?

Kuigi numbrid on hirmutavad ja hea tahte lepe Perearstide Seltsi, Haigekassa, sotsiaalministeeriumi ja terviseameti vahel sõlmitud, pole minu hinnangul reaalselt edasi liigutud. Ei ole kuulda olnud, et ministeerium tegeleks aktiivselt just reaalsete lahenduste otsimise või isegi probleemide tunnistamisega. Miks peab selleteemalise sisulise debati avama perearst Karmen Joller? Milleks meile siis terviseamet ja ministeerium? Halloo, hr Kiik?

Apteekide võimalik sulgemine. Nagu perearstikriisist veel vähe oleks, ähvardab järgmise aasta kevadel sulgemine enamust Eesti apteekidest. Nimelt  täna kehtiva seaduse järgi lõpeb 1. aprillil 2020 üleminekuaeg apteekide omandipiirangute jõustumiseks. Sellest kuupäevast alates peavad seni nii hulgimüügiettevõtetele kui ka muudele omanikele kuulunud apteegid müüdama proviisoritele või uksed kinni panema. Nii apteekrite erinevate ühenduste kui ka ministeeriumi enda andmetel ei vasta omandipiirangutele täna Eestis enam kui 300 apteeki, mis paiknevad üle kogu riigi.  Ka maapiirkondade apteekidest ei vasta nõuetele umbes 1/3.

Riik pole teinud ühtegi avalikult kättesaadavat ja kvaliteetset analüüsi ega prognoosi, kuidas vägivaldne üleminek teistsugusele apteegisüsteemile ravimite kättesaadavusele tegelikult mõjub. Kõik väited lähtuvad lihtsalt arvamustest ja tunnetustest. Fakt on see, et napp kuus kuud enne kella kukkumist pole müüdud ühtegi apteeki.

Jääb maksumaksja kanda

Raha suurusjärk, mis Apteekide Ühenduse hinnangul õiglasel üleminekul liikuma peaks, on kaugelt üle 200 miljoni euro. Kui asi ei toimu turutingimustel, vaid apteegid suletakse seaduse jõul, siis on selge oht, et selle riigi otsuse tulemused peab riik  maksumaksja rahaga kinni maksma. Hullem veel, pole kõlanud arusaadavaid ja usaldusväärseid põhjendusi, miks seda kõike üldse vaja on või mis see kaasa toob.

Mina väidan, et ajaaken sellisteks otsusteks oli 15 aastat tagasi ja nüüd on see aken kinni. Avamiskatsed meenutavad pigem tellisega klaasi purustamist. Minister Kiige suust kõlavad ainult justkui päheõpitud, optimistlikud, jahhärrapeaminister jutupunktid: parandame, edendame, suurendamine, integreerime jne. Ministeeriumile on nagu hane selga vesi, et nii Konkurentsiamet, majanduseksperdid kui ka paljud asjatundlikud inimesed on ülimalt kriitilised käimasoleva reformi osas. See pigem halvendab konkurentsiolukorda ravimiturul ning vähendab sektori efektiivsust, mis omakorda pigem tõstab kui langetab hindu.

Ülereguleerimise õpikunäide

Apteegireform on nagu õpikunäide, kus riik on võtnud kätte ja asunud ümber korraldama valdkonda, kus puudub igasugune vajadus seda teha.  Elanike rahulolu apteegiteenusega on kõrge, apteeke on palju ja ravimite kättesaadavus tunduvalt parem kui enamikus Euroopa riikides. Ravimiamet ei ole tuvastanud mingeid erilisi probleeme teenuse kvaliteediga ega mingisugust müstilist apteekrite kallutatust. Milleks kogu seda piinlikku reformi vaja on?

On arusaadav, et minister “pärib” ministeeriumi ja oma haldusala koos kõigi tegematajätmiste ja vigadega. Kuid see pole vabandus, et mitte tegeleda julgelt võtmeküsimustega kaasaegseid teadmisi rakendades. Härra minister, teil on see võimalus!

Aleksander Laane, Eestimaa Rohelised volikogu esimees

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: