Fideelia-Signe Roots: Looma elu on paljude silmis väärtusetu

Delfi lemmiklooma rubriik avaldas 18. novembril loo sellest, kuidas haamriga rebasepoja tapmine päädib Eestis vaid 300-euro suuruse trahviga. Konkreetsete juhtumite puhul tapsid inimesed rebasepoja ja kassi, kellelt elu võtmise eest tõsiseid karitusi pole ette nähtud.

Kas loomad väärivad austust, õiglast ja inimestega võrdväärset kohtlemist? Palun mitte segi ajada absoluutse võrdsusega, kus kõigile kehtivad samad õigused ja kohustused. Pean silmas võrdväärset, iga liigi spetsiifikale eraldi kohandatud kohtlemist. Kui briti naisõiguslane Mary Wollstonecraft (1759–1797) avaldas 1792 raamatu „Naiste õiguste kaitseks“, vastas talle briti mõtleja Thomas Taylor (1758–1835) anonüümse traktaadiga „Loomade õiguste kaitseks“, kus ta kirjutas iroonilises võtmes loomade ja laste õigustest. Taylori eesmärk oli näidata naiste õiguste absurdsust, sest ka idee loomade õigustest tundus tollal naeruväärne. 

Vahepeal on möödunud 228 aastat. Naistest ja lastest on ühiskonna arvates peaaegu päris inimesed saanud, kuid loomadele õigusi nõudes ilmub välja terve armee tuliseid porgandiõiguslasi, kes väidavad, et kui sigadele rohkem õigusi anda, peame porgandid söömata jätma, sest taimed tunnevad ka valu. Loomade elu on paljude silmis väärtusetu. Kuidas muidu saaks juhtuda, et hirmunud noore rebase või oma vana haige kassi haamriga tapnud mehed pääsevad 300 eurose trahviga? Kui Haapsalus tapetud kassi asemel olnuks selle vanahärra lapselaps, olnuks tegu nimetatud hukkamise asemel mõrvaks ja karistatud kõige suurema rangusega. Seda ei öelda küll alati otse välja, kuid inimelu peetakse looma elust palju väärtuslikumaks.

Tegemist on liigirassismiga, kus oma liiki peetakse meelevaldsete tunnuste alusel teistest liikidest paremaks ning ka koheldakse suurema austuse ja tähelepanelikkusega.

Paljud loomapiinamisjuhtumid lõpetatakse Eestis „avaliku huvi puudumise“ tõttu. Avalik huvi ei tähenda meedia tähelepanu ega seda, kui palju laiem üldsus asjast teab vaid seda, et riigil on vaja ressursid suunata „raskemate“ kuritegude lahendamisele (https://www.postimees.ee/904398/norman-aas-avalik-menetlushuvi-ei-vordu-avalikkuse-uudistejanuga). Loomade vastu toime pandud kuritegusid, olgu need nii võikad kui tahes järelikult raskeks ei peeta. Loomi on lihtne ignoreerida, sest neil ei ole inimühiskonnas võimalik oma õigusi nõuda. Kui kaalul on kannatada saanud looma väärikus või heanaaberlikud suhted loomapiinajaga ei hakka keegi juba surnuks piinatud loomale oma tutvustega riskides tagantjärgi õigusi nõudma. Jõuetus vihas võivad loomasõbrad Facebookis kõike öelda, kuid siin kiirustab appi Robert Sarv ja loomavihkajal jääb õigust ülegi.

Selgust loomaõiguste vallas aitaks tuua loomakaitseseaduse kaasajastamine. Rahvaalgatus #aitab loodigi hetkel, mil peaaegu igal hommikul võis lugeda järjekordsest loomapiinamisjuhtumist, millele uurimist ei järgnenud või kus julmur pääses puhta nahaga. See algatus sündis puhtast ahastusest. Loomasõbrad ei suutnud enam toimuvat jõhkrust ja karistamatust jõuetult pealt vaadata. Üle 7000 allkirjaga rahvaalgatus #aitab on jõudnud riigikokku ja mina igatahes loodan, et menetlejatel on süda õiges kohas. 

Roheliste volikogu liige ja loomaõiguste töörühma juht

Fideelia-Signe Roots

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: