Andrei Gudim: Kahtlane ja valelik tuumajaamapromo

Selle aasta kevadest on Eesti ajakirjanduses kadestamisväärse järjekindlusega ilmunud lugusid, milles räägitakse tuumaenergia arendamisest Eestis. Need lood tekitavad üha sügavamat muljet, et kõik on nagu ära otsustatud, protsess on käivitunud, asi on paratamatu, raha on eraldatud ja kell juba tiksub.

Buumiaja sümptomid

Ühest küljest meenuvad kohe eelmise buumiaja jutud ja arutelud. See on ka arusaadav – kui raha on üleliia ja plaanid suured, siis hakataksegi arutama investeeringute üle, mis lubaks raha edaspidigi teenida ning arutatakse ka strateegilisi investeeringuid. Teisest küljest on kõigisse 10 aasta jooksul (mis on meie aja mõõdupuu järgi terve epohh) räägitud juttudesse hakanud põimuma ökoloogiline narratiiv. Nüüd on tuumajaamadest kõnelejad (nii valdkonnas töötavad inimesed kui need, kellele see mistahes põhjusel meeldib) kuulutanud ennast vaat et planeedi päästjateks ja kõigi nende põhiliitlaseks, kes fossiilkütuse-majanduse taastuvenergia vastu vahetada tahavad.

Taaspuhkenud vaidluses on väga hästi näha, et me elame tõejärgses ajastus. Kõigil oma seisukoha kaitsjatel on oma tõde, oma eesmärgid (ja kasud) ja oma taktika. Mida tugevamasse süsteemi sa sisened, seda raskem on sealt välja saada. Ja seda raskem on nõustuda teise seisukohaga. Nagu Nautilus Pompilius on öelnud, määrib ringkäendus nagu tahm. Põhilisteks operatiivüksusteks on saanud igasugused PR-agentuurid – suhtekorraldajad, nende moositud ajakirjanikud, angažeeritud teadlased. 

Arvamuste lahingus on ainukeseks mürgitusvastaseks kaitseks infoallikate paljusus, võrdlus, ebamugavate küsimuste esitamine – ka endale. Laialdasse arutellu tuleb kaasata spetsialistid, huvitatud isikud, kodanikud, tagada arvamuste võrdne kajastamine ja võrdne ligipääs infole. Sõltumatul ajakirjandusel on siin eriline koht, sest just ajakirjandus peab harima ja eraldama terad sõkaldest. Tuumaenergia-tööstuse päritolu ja olemus, selle rahastamine, tihe läbipõimumine riigistruktuuride ja poliitiliste jõududega ahendab disskusioonivälja. Selle sektori probleemidest kuuleme ainult läbi avariide ja katastroofide. Rohkem just katastroofide puhul, sest lekked ja väiksemad avariid vaikitakse maha.

Ajakirjanikel töö tegemata

Mind ja paljusid minu tuttavaid tabas tuumaenergiast ajakirjanduses kõnelevate lugude läbilugemisel pettumus. Peale pealiskaudsete pressiteadete rõõmsa ülejutustamise ja mittemidagiütlevate üldiste fraaside seal olulist infot polnud. Ja seda vaatamata faktile, et tuumajaama ehitamine tähendab saatuslikku valikut ning et selle otsuse majanduslikud, insenertehnilised, regulatiivsed, poliitilised ja ökoloogilised komponendid on väga keerulised, pole ükski kirjutav ajakirjanik seda teemat põhjalikumalt lahanud. Ma ei näe ei teematundmist, terminoloogia valdamist, keeruliste küsimuste küsimist, millele oleks vaja saada ammendav vastus. Kõige “teravamaks “ küsimuseks on jäänud: “Kas te vaatasite seriaali Tšernobõl? “.

Aktivistidel jääbki vaid üle võtta relvastusse avalikult kättesaadavad allikad, Mendelejevi tabel ja füüsika ning asuda suurt teemat väiksemateks ja lihtsamini arusaadavamateks osadeks jaotama. Proovime seda koos teha.

Igas kaasaegses tehnoloogilises protsessis põimuvad tehnoloogia ja inimese otsused keeruliselt ja terviklikult. Mida keerulisem valdkond, seda tähtsam on õigete otsuste tegemine kõigi protsesside kõige varasemates etappides. Tehisintellekt on alles arengu alguses ja me pole siiani kokku leppinud, millised volitused me sellele anname. Seepärast on vaja tähelepanelikult üle vaadata mitte ainult “betoon ja raud”, vaid ka see, kes seisavad selle taga. Tuumajaama ehitamise puhul huvitavad meid esmajärjekorras küsimused: kes ehitab, mida ehitab, kes hakkab seda kasutama, kuidas seda hakatakse kasutama, kes tagab turvalisuse, kust tuleb kütus ja mis saab jääkidest.

Kes teeb?

Niisiis – küsimusi ja omavahel põimuvaid probleeme on tohutu hulk. Just sellise sasipuntra tõttu on raske saada üheseid vastuseid ja samas on asja võimalik näidata liig lihtsustatult. Just viimast püüavadki tuumajaama-lobistid teha, osundades küsimuste küsijatele ja kahtlejatele kui lollidele. Kuid kartused pole kaugeltki alusetud ja on tihtilugu rohkem kui põhjendatud.

Mida me teame neist inimestest? On ettevõte, Fermi Energia OÜ. Väidetavalt on see asutatud, et uurida Eestisse tuumajaama ehitamise mõtekust. Mõnest allikast saame teada, et just nemad kavatsevad olla ehituslepingu sõlmijad. Kes need inimesed on, saame teada, kui kasutame otsingumootorit ja loeme läbi leitud uudised. Kalev Kallemetsa ja Sandor Liive tegemiste loetelu on kirju ja nende juhitud projektid ning vastuvõetud otsused on tekitanud ühiskonnas erinevaid reaktsioone. Kolmas osanik – Henri Ormus – on lõpetanud Rootsi tehnoloogiainstituudi tuumaenergeetika programmi. Ta sõitis sinna õppima eelmise reaktoriehitamise juttude laine ajal. See oli enne Fukusimat. Meelde jäi tema 2010-l aastal antud intervjuu, kus ta tuumaenergiasse skeptiliselt suhtujaid nimetab lollideks. Seal oli veel üks oluline moment, millest räägime hiljem. Suvilast tuumajaama kõrval.

Te võite ju küsida, et mis asja on meil kellegi isiklike asjadega, vabas riigis asuva eraettevõttega, mille asutajateks on sõltumatud inimesed? Kuid tegemist on sedavõrd laiahaardelise asjaga, et see puudutab igat Eesti elanikku. Ja tuumajaama mõju meie julgeoleku paljudele külgedele saab olema võtmetähtsusega. Esimene küsimuste loetelu, millele tahaks vastuseid. Millist mandaati omavad nende läbirääkimised? Kes neid volitab? Kellele nad nõu andma hakkavad? Kes neid finantseerib? Läbipaistvas ühiskonnas on meil õigus neid vastuseid teada.

Kes vastutab?

Täna on üks aktuaalsematest küsimustes see, kes saab olema riiklik regulaator kohe protsessi alguses. Milline ministeerium või osakond võtab endale selle funktsiooni täitmise? Teeme uue ministeeriumi? Kuid pange tähele – meie valitsus ei saa olemasolevate ministeeriumitegagi hakkama ja jamad ministritega ei tekita juba ammu naljatuju, vaid tekitab õudu poliitikat jälgivale inimesele. Ainuüksi tavalise, kuigi patogeense bakteri avastamine ühes suures toiduettevõttes kutsus juba esile märgatava poliitilise segaduse. Kuid radioaktiivsed osakesed pole listeeriabakterid… Kellest saaks “tuumaminister”? Kui pikk saab olema otsuse vastuvõtnud valitsuse poolestusaeg?  Teades, kuidas meil protsesse juhitakse, otsuseid vastu võetakse ja vastutust võetakse, pole mul mingit usaldust tänase otsustusprotsessi suhtes nii tähtsa asja puhul. Liiga tihti pole meil asjatundlikust, pole eetikat – on ainult parteiline kuuluvus ja sugulussuhted. Just Soome riikliku regulaatori rangus, eriti pärast Fukushima katastroofi, on põhjustanud Soome viimase reaktori “viibimise” enam kui 10 aastat üle valmimistähtaja (2009) ja hinnatõusu 3 miljardilt eurolt 9 miljardini. Elektrit aga ikka veel pole …

Mis maksab?

Majandusliku otstarbekuse hinnang lubati meile anda 2020. aasta jaanuaris. Kriitiliseks ülevaatamiseks peab seda muidugi nägema. Kuid ka siin on juba mitmeid esilekerkinud küsimusi. Kas algandmed saavad olema avalikud ja mida arvestatakse? Kes saab volituse neid arvestusi kontrollida? Kuivõrd sõltumatu ja kompetentne saab see asutus olema? Meil on sõltumatu Riigikontroll. Vaatamata Riigikontrolli väga teravatele aruannetele asetavad teravkeelsed rõhu just sõltumatusele, lisades, et neist aruannetest ei sõltu midagi. Kes saab olema sõltumatu audiitor? Meenutame, et ainuüksi regulaatori loomine läheb maksumaksjale maksma kenakese summa.

Tuumajaamaga seotud kahtlused-kartused ei teki ainult korruptsiooniohtlike otsuste hirmu tõttu, vaid on seotud tuumajaama olemusega. Kogu maailma tuumatööstuskompleks on välja kasvanud sõjatööstusest. Kõik täna ehitatud reaktorid on suuremal määral sõjatööstuslike reaktorite arendused. Tuumatööstus pole sõjaväelastelt pärinud mitte ainult konstruktsoone ja ekspluateerimisjuhendid, vaid ka salastatuse, hierarhilise kastisüsteemi, tiheda põimumise riiklike ja poliitiliste struktuuridega, võime mõjutada uurimist, varjata infot jm. Enamgi veel – need sektorid olid pikka aega omavahel tihedalt põimunud. Viimaste uuringutega on teatavaks saanud, et märgatava osa nn tsiviil-tuumajaamade sissetulekust tuli relvaplutooniumist ehk pommimaterjalist. Selline on uraanireaktorite olemus.

Lisame siia verdtarretavad pildid aatompommide mõjust ja tuumakatsetustest, külma sõja aegsed hirmud, reportaazid tuumajaamade avariidest. See viib hirmud irratsionaalselt tasandilt täiesti mõtestatud tasandile. Vähe sellest, kuid ka mitmetele tuumajaamades toimunud intsidentidele ei pööranud ajakirjandus tõsist tähelepanu ja katastroofid said tagasihoidliku meediakajastuse osaliseks just tuumalobby mõjuvõimu tõttu. Paljud avariide stsenaariumid ei saanud selget hinnangut isegi erialastes ringkondades. Ei tohi unustada, et lisaks avariide ilmsetele ökoloogilistele tagajärgedele on neil ka sotsiaalmajanduslikud, psühholoogilised ja poliitilised tagajärjed, mida pärast enam parandada ei saa. Geoloogid on nimetanud uue epohhi Maa ajaloos  antropotseeniks seetõttu, et inimene on tekitanud kõigis keskkondades märkimisväärse hulga uusi elemente ja isotoope.

Peaaegu alati on võimude jaoks kõige kasulikum süüdistada tuumajaama personali. See oli alati väga mugav viis neile, kes tahtsid vältida vastutust keerulise protsessi teiste osade eest.  Seriaali “Tšernobõl” looja Craig Mazin on öelnud, et tema ja tema meeskonna jaoks oli tähtis lisaks kangelaslikusele ja kannatustele näidata ka söövitavat valet. Seda kogu valede süsteemi, mis eksisteerib otsuste vastuvõtmise kõigil etappidel. Ta rõhutas, et see probleem eksisteerib sõltumata poliitilisest süsteemist ja ühiskonna ülesehitusest. Ja eriti teravalt tõuseb see esile tänasel tõejärgsel ja järjekordse võimaliku tuumaenergia renessansi ajastul.

Milline on eelnevate arutluste ja Eesti vaheline seos?

Ei tasu unustada, et tänases globaliseeruvas maailmas on protsesside vahel rohkem sidemeid kui pealispinnalt paistab. Tuumalobbistide üheks kõige kõvemini kõlavaks argumendiks tuumaenergia ekspansiooni kasuks on saanud mure kliima ja ökosüsteemide pärast. Tuumalobbistid on end ökoloogide surmavaenlastest  suurimateks liitlasteks kuulutanud. Ainukeseks retseptiks, kuidas ravida süsinikust “rasvunud” Maad, pakuvad nad tuumadieedile üleminekut. Sellise kastmekatte all serveeritakse seda ka Eestis. Vaatamata tohutule rahale oli maailma tuumatööstus kriisis, mis oli seotud tuumaobjektide avariidega. Juhtunust õpiti ja reegleid muudeti nii siin- kui sealpool raudset eesriiet. Nii sündis ka tuumajaamade jaotamine põlvkondadeks. Meil on vaja täpselt teada, millest me räägime.

Pöördume Eestisse tagasi. Aasta otsa on meile innukalt raporteeritud 4. põlvkonna reaktori rajamise võimalusest. Meile näidati Isegi vastavat koostöö-memorandumit soolareaktori väljatöötajatega. Kuid 4. põlvkonna reaktorit pole täna olemas. 

Hakatuseks uurime, mida need reaktorite põlvkonnad täpsemalt tähendavad. Tehnikateaduses põlvkond tähendab olulist erinevust tehnoloogias ja objektide ehituses, mis on spetsialistidele ajas nähtavad. Kui arvutipõlvkondade vahe on selgelt eristatav, siis reaktoritega see nii lihtne pole.   Enamus võimalikke reaktorikonstruktsioone kirjeldati ära juba tuumaajastu alguses. Ja jaotus toimub seepärast mitte konstruktsioonipõhiselt, vaid ohutusest lähtuvalt (väikeste tõlgenduserinevustega erinevate koolkondade vahel). Neid kontseptsioone on aeg-ajalt üle vaadatud, aga see pole seganud avariidel toimumast. 

Muutus maksimaalse projekteeritud avarii mõiste ja selle lokaliseerimise võimalused. Meid huvitavad eelkõige 3. Ja 4. põlvkonna reaktorid. 3. Põlvkonda iseloomustab eelkõige range suhtumine passiivsesse turvalisusesse. Reaktor peab olema tehtud nii, et eriolukordades on mitu süsteemi, mis töötavad jääksoojusel ja tagavad reaktori töö summutamise ning stabiilsuse ka välise juhtimise kadumisel. Samuti peavad olemas olema süsteemid, mis tagavad sulanud aktiivtsooni lokaliseerimise, kui reaktori kestast välja pääseb. Kõige kaasaegsemad nõuded peavad vältima elanikkonna evakueerimise vajadust (3++). Just need nõuded suurendasid Olkiluoto reaktori maksumust ja pikendasid ehitusaega. Kuid osa neist süsteemidest olid olemas ka Fukusimas, kus avarii ei toimunud ainult loodusjõudude toime tõttu.  Fukusimas tehti projekteerimisvigu, vahetati turvalisust tagavad süsteemid odavamate vastu, järelvalve oli puudulik nii ehitamise kui ekspluateerimise üle; oli ehitusvigu ja passiivse turvalisuse süsteemi kehv teenindustase. Lisaks personali otsustamatus ja valeotsused. Korrutage seda veel aastate jooksul mõjunud hierarhilise süsteemiga ja Jaapani ühiskonna suletusega. Põhinõudmiseks neljandas põlvkonnas on nüüd reaktori üleminek alakriitilisse seisu mistahes juhtimisvea puhul ning absoluutne stabiilsus mistahes väliste olude mõjul.

4. põlvkonna reaktorist

On erinevaid 4 põlvkonda reaktoriprojekte, kuid projektidest, arvutustest ja eksperimentaalsete katseseadmete ehitamise katsetest kaugemale jõutud pole. Seda vaatamata erinevate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide tohututele jõupingutustele. Lähimaks perspektiiviks nimetatakse aastat 2030. Kirjandust sirvides nimetati 10 aastat tagasi lähimaks perspektiiviks aga aastat 2020. Eriti tahaks ära märkida suurt startupide arvu, kes on tulnud tuumasektorisse õnne otsima. Olgu see siis moeasi või uut moodi tegutsemine, kuid minul pole sellise tegutsemise suhtes selles valdkonnas usaldust.  Üks startup figureeris ka planeeritavas tehingus Fermi Energiaga. 

Niisiis on 4. põlvkonna reaktor ikka veel unistuste staadiumis, kuigi selle oletatavad konstruktsioonieripärad ja oletatavad kütusetsüklid meeldivad paljudele teadlastele ja ökoloogidele. Mida meile aga täna pakutakse ja mis on selle majanduslikud aspektid?  Postimehe kiitvast loost selgub, et meile pakutakse hiljuti loodud moodulreaktorit BWRX-300 firmadelt General Electric ja Hitachi. Huvitav, miks alustati siis PRkampaaniat olematu 4. põlvkonna reaktorist rääkides?

Vastavat infot läbi töötades leiame teavet, et see on tsiviilreaktorite ehitamise uus suund. Suure tõenäosusega on BWRX-300 aatomiallveelaeva või lennukiemalaeva reaktori arendus. Sõna “moodul” ütleb vaid, et tegemist on väikese võimsusega reaktoriga, mida saab kasutada üksikult või siis koostada neist suurema võimsusega tuumajaam. Kuid huvitav on siin miski muu. Avalikult kättesaadav info kinnitab, et absoluutne enamus neist reaktoritest on sisuliselt väljatöötamise staadiumis. USA regulaatori OK kõneksolevale reaktorile tuli alles mais 2019! Uudistest selgub, et kui see reaktor peaks ehitatama Eestisse, siis oleks see  esimene omasugune kogu Euroopas. Ei tea, miks ameeriklastele just Eesti meeldima hakkas. Ehk seepärast, et meil pole regulaatorit, head järelvalvet ega kontrolli? Ehk mängis rolli asjaolu, et Eesti võime kaitsta oma õigusi, kui mõni intsident jaamaga juhtub, on väga nõrk? Milline on maksimaalne projekteeritud avarii? Meile räägitakse Boeingi kukkumisest reaktorile, aga siiani on kõik avariid lähtunud reaktori seest, mitte väljast.

Tähtsateks faktoriteks kujunevad turvalisus, tarnitav kütus ja muidugi üliohtlikud jäätmed. Turvalisusest rääkides piisab, kui meenutame, et õnnetusjuhtumi puhul peab reageerima Päästeamet. Kelle rahadega inimesi välja õpetatakse, kõige vajalikuga varustatakse, luuakse vajalikud reservid? Kes jagab Eesti elanikele esmased kaitse-ja abivahendid ja kes nende eest maksab? 

Nii tuumajaama tehnoloogia kui tarnitav kütus on täielikult USA tootjate kontrolli all. Ma arvan, et see mõjutab otseselt ja märgatavalt Eestis vastuvõetavaid poliitilisi otsuseid ja võib mõjutada ka valitsuse koosseisu. Risk on suur ja halvasti läbiarvutatav.  Me juba proovisime kogu oma energiatootmise USAle maha müüa koos kohustusega see ise kinni maksta, aga siis see õnneks luhtus. Mis ometi praegu toimub?

Jäätmed.

Ainuüksi sellel teemal peaks kirjutama sama pika arvamusloo. Aatomienergia agentuur ütleb otse, et iga riik peab oma tuumajäätmete  jaoks infrastruktuuri rajama oma territooriumile. Jäätmed on tuumasektori kõige ohtlikum osa. Kasutatud kütuse radioaktiivsus on ohtlik kümneid tuhandeid aastaid. Postimehe 11. nov loos on püütakse väita, et kinnine kütusetsükkel ja jääkide 300aastane poolestusaeg on justkui lahendatud küsimus.  Reaalsus on aga see, et taoline väide on bluff. Kuid isegi 300 aastat on liiga pikk aeg meie elueaga võrreldes ja teiseks – me räägime ju ainult poolestusajast! Näiteks kui Eestis oleks olnud Põhjasõja lõpuks aastal 1721 tuhat tonni väga radioaktiivseid jäätmeid, siis tähendab see väga piltlikult seletades, et 300 aastaga oleks radioaktiivsete elementide arv vähenenud poole võrra, kuid 500 tonni jagu oleks tänaseks päevaks ikka veel alles veel enam kui 300 aastaks … segus mitteaktiivsete elementidega. 

Praktiliselt kõikide tuumaelektrijaamade territooriumil asuvad ka läbitöötatud radioaktiivse kütuse jm radioaktiivsete jäätmete hoidlad. Mitte üheski riigis pole välja mõeldud, kuidas saaks neist jäätmetest lahti ohutul moel. Sellised barbaarsed moodused nagu uputamine ookeanipõhja või suletud sahtides hoidmine pole vastuvõetavad. Läbitöötatud kütus tuleb esmalt veega täidetud basseinides jahutada, mis võtab aega 20 kuni 40 aastat. See bassein on sama ohtlik kui reaktorgi, ehk ohtlikumgi. Pärast jahutamist võib materjali saata spetsiaalsesse ümbertöötustehasesse, et asuda seda kraami utiliseerima, hoiustama, ümbertöötlema.  Putooniumi ja aktiniidide jmt ümbertöötlemiseks pakutakse kasutada kiireid neutroneid ehk nn briider-tüüpi reaktoreid või tulevikus ka 4. põlvkonna reaktoreid, luues seega suletud kütusetsükli. Paraku on briider-reaktorite programmid suletud nii Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis kui Suurbritannias. Ainukesed sellised reaktorid töötavad Venemaal, Belojarskis. Need programmid suleti just ekspluatatsiooni ohtlikkuse ja majanduslike näitajate tõttu. Prantsusmaa on pannud suletud kütusetsükli tehnoloogia loomisesse tohutu rahahunniku, kuid see lõppes fiaskoga. Superphoenix on 5 miljardi dollari kulutamise järel tänaseks suletud.

Kõigi tänase päeva teadmiste ja oskuste juures peaks Eesti hoiustama oma tuumajäätmed ümbertöötlemata kujul. Aga me ei saa hakkama “ärimeestega”, kes “ladustavad” tavalist prügigi, mis siis veel tuumajäätmetest rääkida. Meenutage ka Sillamäe radioaktiivse saasta epopöad. Jäätmete transport on aga niivõrd närvekõditav asi, et tekitab probleeme ka tunnustatud tuumariikide poliitikutele, meie omadest rääkimata. 

Ja lõpetuseks.

On huvitav, et kui me kuulame tuumalobbistide juttu, siis kõik nad räägivad kui ühest suust, et ehitavad oma majakese või suvila just tuumajaama tahahoovi. Tundub, et seda juttu õpetatakse neid rääkima ülikooli esimesel kursusel. Kuid kõigi tehnogeensete katastroofide analüüsid on näidanud midagi muud. Mistahes ühiskonnakorralduse juures evakueeritakse esmalt võimulolijate ning võimule lähedaste pered ja raha. Neil on selleks kõik ressursid, juristide armeed ja mõjukad “sõbrad”, et saada vajalikud kompensatsioonid, millest teised undi ei näe. Nad ehitavad “ohutu” tuumajaama teise kohta. Koos uue majakesega. Teiste jaoks jaguneb elu “enne” ja “pärast”. Põlvkondadeks. See pole enam küsimus. See on väide.

Muideks, Eestis tegutsevate kindlustusseltside üldtingimustes on kirjas, et tuumaõnnetus pole kindlustusjuhtum. Kui ka naabrite juurest puhub tuuleke, siis …  Te saite kõigest õigesti aru.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: