Lõpetada sõda looduse vastu! – Piret Räni

Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul on meie metsades linde 1980ndatega võrreldes umbes 35 protsenti vähem. Me oleme kolme-neljakümne aastaga kaotanud 3,5 miljonit lindu. See on võrreldav sõjaga ja see tuleb lõpetada!

Mõtleme nüüd koos, kõik kolme-neljakümnesed parimas eas inimesed – see on juhtunud meie eluea jooksul. Ja elupaikade kadu on kiirel tõusuteel, järelikult on lindude-loomade-putukate arvukus veelgi kiiremalt edasi kahanemas. Kas näeme veel enne oma eluea lõppu linnustiku-loomastiku väljasuremist? 

Me ju teame, et elurikkuse kao taga on inimtegevus. Võtame teistelt liikidelt elupaigad, likvideerime need lühiajalise kasumi nimel, saastame elukeskkonnad ja ratsionaliseerime tapmist oma tegevuse tahtmatuks kaasnähtuseks.  

Artikkel ilmus ka keskkonnaajakirjas Bioneer: https://www.bioneer.ee/l%C3%B5petame-s%C3%B5ja-looduse-vastu

Võtame vastutuse lõpetada sõda looduse vastu!

Esimesel aprillil korraldasime Pesitsusraadios (see on Päästame Eesti Metsad MTÜ poolt korraldatava pesitsusrahukampaania podcast) Metsapeakandidaatide debati. Ideeks oli mängida paralleelreaalsust, kus Linnapeade (inimühiskonna eestkõnelejate) kõrval on otsuste tegemisel osalisteks ka Metsapead – looduse eestkõnelejad. Kandidaadid esitlesid oma programme, mida nad Metsapeana oluliseks peaksid.

Terve selle kuu on mul kripeldanud — kuidas saab nii olla, et tegelikult ülioluline keskkonna ja elurikkuse vajadustega arvestamine on meil ühiskonnas nii servapealne teema, et sellest saab rääkida ainult pooleldi naljana? Miks puuduvad meie ühiskonnas looduse eestkõnelejad, kes esindaksid keskkonda ja teisi eluvorme, valvaksid, et inimeste majandus ei rikuks meie kõigi ühist elukeskkonda?

Seetõttu otsustasin oma Metsapea-programmi kirja panna. Olgugi see praegu utoopiline ja esitatud veidi meelelahutuslikus võtmes – mõtleme, miks ei võiks olla selline meie reaalsus? Miks ja kuidas oleme ühiskonnana arenenud niisugusesse punkti, kus me peame selgitama riigijuhtidele nagu lasteaialastele, et pesitsusrahu väljakuulutamine on vajalik, kuna muidu saavad linnukesed surma? 

Kordan veelkord, et järgneva teksti aluseks on utopistlik väitlus nimme üle võlli keeratud huumorisaates (kahjuks!), mille käesolevas kirjutises põhjalikumalt lahti kirjutan. Ent samal ajal on see ka arutlus, millisel moel me peaksime oma käitumist ja mõtlemist reguleerima, et lõpetada sõda looduse vastu.

Selleks, et lõpetada inimkonna sõda ülejäänud looduse vastu:

Esiteks peame me kehtestama kohustusliku pesitsusrahu.

Pesitsusperioodil elupaikade ja pesade hävitamine on igal juhul tahtlik tapmine ja seega ka praeguste Eestis kehtivate seaduste järgi keelatud. On täiesti lubamatu, et inimesed suhtuvad raierahu küsimuses endisse nagu tahtetusse loodusõnnetusse. Me ei ole loodusõnnetus! Me saame aru, et looduses pesitsusperioodil toimub tihe pesitsemine ning kui läheme ja eemaldame elupaiga, saavad pesitsejad surma, tibud hukkuvad ja munad kukuvad katki. Lärmaka metsamasina sekkumisel põgenevad pesadest ka need linnud, kelle pesast traktor napilt mööda sõidab. Linnud-loomad pesitsevad kõikjal – nii puude võrades, madalates põõsastes kui ka maapinnal.

Kujutleme, et keegi hakkaks päise päeva ajal inimlasteaiast killustikku tegema ja ütleks seejuures, et loomulikult ei plaaninud ta kedagi tappa, mis need lapsed siis magavad seal lasteaias lõunaund parajasti sel hetkel kui temal majandushuvi peale tuli. Kas oleks võimalik sellist rünnakut tahtlikuks tapmiseks mitte pidada? Metsas käitutakse aga just sel moel.
Pesitsusrahu tähendab nii raie- kui niidurahu, kõikjal peab enne majandustegevusi laskma loomalastel suureks kasvada.

Teiseks. Kõik olemasolevad looduslikud elupaigad tuleb säilitada sellistena nagu nad on. Taastada ning juurde luua tuleb nii palju elupaiku, kui vähegi võimalik.

Liigirikkusele sobilikke elupaiku on maakerale alles jäänud vähe, me peame hoidma neid kõiki. Vanu metsi, metsaservi, põõsastega põlluvahesid. Seega – ei mingeid lageraideid väljaspool puupõlde ja uute puupõldude istutamise asemel peab rajama püsimetsi. Ka põllud tuleb omavahel eraldada metsikute ribadega, et luua pesitsusvõimalusi põllulindudele ja putukatele.

Inimene peab lõpetama looduse “koristamise”, meie asi pole käia teiste kodus rehakesega muru riisumas, ekskavaatorikesega elamist maatasa tegemas, nende pesitsuspaiku kui silmailu riivavaid likvideerimas (lamapuit) ega ammugi mitte arvet pidamas, mitu looma igast liigist ellu võib jääda. Ei mingit jahipidamist! Iga loom on elus indiviid. Meil pole mingit õigust otsustada ei huntide ega hanede arvukuse üle. Me võime veidi kaasa aidata eneste tekitatud kahju heastamisel – ärme sega rähne pesitsemisel, kui me soovime, et nad sööksid ära suuremas koguses üraskeid.
Meie, inimesed, oleme tekitanud kahjuriprobleemi. Kõige hullemad metsakahjurid läbi eluslooduse ajaloo on harvesterid. Need on liiga rasked, liiga võimsad, majanduslikult omanikule liiga koormavad ja vajavad “liiga palju toitu”. Mis kõige hullem – need kahjurid tekitavad tõepoolest sellise olukorra, et täisjõus mets kukub päevapealt ümber! Me peame vältima masinaid, mis muudavad elupaikade rüüstamise liiga lihtsaks. Teiste liikide väljasuretamine ei peagi olema odav lõbu. 

Kolmandaks. Metsadele, järvedele ja jõgedele esinduskogudesse oma esindaja!

Me ei tohi jätta arvestamata teiste liikide ja elukeskkonna huvisid. Järelikult peame määrama esinduskogudesse (omavalitsused) metsade ja vesikondade eestkostjad, kelle ülesandeks oleks jälgida, et ükski esinduskogu poolt vastu võetav otsus ei kahjustaks loodust.

Neljandaks. Vajame vetoõigusega Loodusministeeriumi!

Ka riigi tasandil peab tagama, et mitte ükski majandustegevus ei kahjustaks elupaiku ega looduskeskkonda. Praegune Keskkonnaministeerium on paraku pigem Ressursiministeerium ja selle ülesandeks ei ole tagada looduse säilumine. Me vajame, et oleks kõrgemal tasandil äraostmatu kontroll majandustegevuste üle. Inimesed on ületanud loodusessemahtumise piiri ja tegevuste laiendamine looduse arvelt tuleb lõpetada.

Mõtleme veel kord.

Linde on kolmandiku võrra vähem kui kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi.
Sama aja jooksul on inimeste populatsioon praktiliselt kahekordistunud – aastal 1980 oli inimesi 4,4 miljardit, praegu on meid 7,8 miljardit. Me – inimkond – peame õppima oma vajadusi piirama, et mahtuda Maale koos teiste liikidega.

Ainult inimesed ja kodu- ning farmiloomad rüüstatud planeedil mürgise vee ning rikutud õhuga – ei, sellist tulevikku ei soovi me ju meie planeedile ja meie lastele. Tõmbame pidurit, kähku. Muudame oma mõte- ja eluviisi.

Loome ühiskonna, kus Metsapeadebati programm ei kõlaks utopistliku paralleelmaailmana, vaid sel moel mõelda olekski ainumõeldav.

Ja esimese sammuna allkirjastame kõik pesitsusrahu nõudva petitsiooni.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: