Kaspar Kurve: Kui paneks hoopis lageraied referendumile!?

Esmaspäeval algas uus Riigikogu tööperiood, kus Riigikogu esimees Henn Põlluaas andis selge indikaatori, mis Eesti põhiprobleem on – rahvas soovib otsedemokraatiat, et sätestada abielu põhiseaduses vaid mehe ja naise vahelise liiduna. Toonitan, et aasta on 2020 ning riigiks on Eesti, mitte Saudi Araabia, Kesk-Aafrika Vabariik või Ida-Timor. Ei, Eesti. Meie prioriteet number üks! Parafraseerides üht EKRE juhtpoliitikut: see on absurd. See on absoluutselt häbiväärne, aga häbitunne EKRE ning suure osa tänase koalitsiooni poliitika pärast üldiselt pole midagi uut. See ongi paljudele uueks normaalsuseks saanud. Nagu näiteks kahjuks ka üle Eesti laiuvad lageraied.

Valikuline ning mugav otsedemokraatia

Põlluaas rõhutas korduvalt, et Eesti peab rohkem kasutama otsedemokraatiat, et anda kodanikele õigus poliitikas kaasa rääkida ka valimistevahelisel ajal. Mõttel iseenesest ei ole süüd. Paraku ei olda EKREs aga otsedemokraatia olemusest aru saanud – asja iva ei ole selles, et enamus otsustab vähemuse küsimuste üle. Aga kui rahva arvamus riigi poliitika kujundamisel tõepoolest nii oluline on, siis võiks otsedemokraatia fänn EKRE panna referendumile hoopis küsimuse “kas lageraied peaks Eestist keelustatama?”. Ma garanteerin, et see on küsimus, mis eestlastele väga korda läheks ning mille puhul inimesed tahaksid kindlasti kaasa rääkida. Aga seda ei juhtu, sest võib selguda, et rahvas on hoopis loll ning teeb “vale” valiku.

Fundamentaalne maailmavaateline küsimus

Metsandusest on viimasel ajal räägitud nii palju, et midagi uut lisada on keeruline. Tihti on arvamused läinud väga spetsiifiliseks. Kõigest arusaamine võib paljude jaoks keeruliseks osutuda ning eeldab teema põhjalikku uurimist ning analüüsimist. Minu jaoks ei defineeri nn “metsasõda” niivõrd lageraied, raievanused, puude diameetrid jms. Tegu on fundamentaalse maailmavaatelise ning eetilise küsimusega – kuidas me mõtestame keskkonda enda ümber, kuidas me suhtume teiste organismide õigusesse elule. Tänastel lageraielankidel ei kaota me ju ainult puid, vaid kaovad terved ökosüsteemid. Ja mille nimel? Et pool raiutust roheenergia nime all ahjudesse ajada? Et tihti väärindamata puit odava toorainena Eestist välja vedada?

Teeme Eesti metsast tõsiseltvõetava brändi

Loomulikult on metsandus oluline majandusharu ning elatusallikas paljudele eestlastele. Metsa majandamisele ei saa ega tohigi kätt ette panna, küsimus on ikkagi ju selles, kuidas me metsa majandame, et nii majandus kui ka ökoloogia oleksid tasakaalus. Vastust ei ole vaja jällegi leiutada, selleks on püsimetsandus ning lageraiete piiramine. Eesti – esimene metsa jätkusuutlikult majandav riik on rahvusvahelise brändina kordades kõvem ning efektiivsem kui rändrahn, Welcome to Estonia või “tüüpiline Ida-Euroopa postkommunistlik riik, mis vähemusi taga kiusab” kokku.

Kriitikud ütlevad, et püsimetsanduse tagajärjel vähenevad kasumid. Ilus on muidugi öelda, et kasum ei olegi peamine, aga annan endale aru, et tänases Eestis on selle lause mõju paraku sisuliselt mitte-eksisteeriv. Aga kasumid ei pea tingimata vähenema (raiemahud küll), selle jaoks on vaja mõelda ning kaasata protsessidesse ka teiste alade spetsialistid nagu näiteks turundajad. Kui Eesti puidust kujundada bränd, mis teistest eristub oma keskkonnaalase jätkusuutlikkusega, siis oleks sellele turgu rohkem kui küll, rääkimata Eesti enda turismipotentsiaali mitmekordistamisest. On ilmselge, et keskkonnasõbralikkus on täna tõusev trend, mis iga aastaga aina olulisemaks muutub ja tarbimisvalikuid mõjutab. Meil on võimalus Eesti metsa ühtaegu väärindada kui selle ökosüsteeme päästa, aga valikuid tuleb teha peaga, mitte harvesteriga. 

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Translate »
%d bloggers like this: